Laagri VIII päev - Lossivaremed
Pühapäev, 29. aprill 2018
Liisu (treener Kristi tütar): Täna tõusin nii nagu alati, kell 9 hommikul. Kell 11 hakkasime rongijaama kõndima. Minu jaoks oli tee sinna vägagi pikk. Rongiga meeldis mulle rohkem sõita kui Eestis. Sõidu ajal meeldis mulle tunnel ja nägin palju lilli. Nendest lilledest oleksin saanud kõigile pärjad teha: endale, issile, emmele, vennale, Artile, Marleenele, Anetele, Helile, Oskarile, Raigole ning minu kassile Käpule. Nägin ilusat sinist merd ka. Merre tahaksin ujuma minna, aga samas ei taha ka, sest seal on külm vesi.
Fuengirolas kõndides sain Oskari kukil istuda. Samuti rääkisime sellest, kes peaks Oskarit mingi tee kukil tassima.
Kõige esimesena nägin vees kalu, kes hüppasid kaugele veest välja. Siis nägin köit, kust inimesed turvavarustusega alla lasid. Oleksin isegi tahtnud sealt alla lasta. Seal olid ka batuudid, kus oleksin tahtnud hüpata, kuid ei saanud.
Lossi viis kaldus tee, mis oli minu jaoks pikk ja see ei meeldinud mulle, kuid lossis olevad trepid meeldisid küll. Need trepid olid seal väga kitsad, aga see tegigi asja kõige lahedamaks.
Tagasi rongijaama kõndisime mööda promenaadi. Tuul oli väga tugev ja liiva tuiskas meile näkku.
Hotellis läksin tüdrukute tuppa ning mängisin Anetega restorani ning seda mängu, kes kõige esimesena naerma hakkab. Käisime poes ja sõime jäätist. Emme, Heli ning Marleene jõudsid hilja tagasi, sest nad käisid poodides.
Kui teised tüdrukud tagasi jõudsid mängisin Anete ja Marleenega peitust. Anete peitis mind patjade alla ning Marleenel oli väga raske mind leida, sest tal läks otsimisega nii kaua.
Õhtul läksime hoopis hotelli restorani sööma, poisid ei tulnud. Sealne toit oli maitsev, kuid üpriski sama, mis tavalise õhtusöögi ajal. Pärast seda läksin Marleene ning Anetega nende tuppa ja vaatasime telekat.
21:30 läksime venitama. Täna õhtuseks magustoiduks oli hundiratas.
Fuengirolas kõndides sain Oskari kukil istuda. Samuti rääkisime sellest, kes peaks Oskarit mingi tee kukil tassima.
Kõige esimesena nägin vees kalu, kes hüppasid kaugele veest välja. Siis nägin köit, kust inimesed turvavarustusega alla lasid. Oleksin isegi tahtnud sealt alla lasta. Seal olid ka batuudid, kus oleksin tahtnud hüpata, kuid ei saanud.
Lossi viis kaldus tee, mis oli minu jaoks pikk ja see ei meeldinud mulle, kuid lossis olevad trepid meeldisid küll. Need trepid olid seal väga kitsad, aga see tegigi asja kõige lahedamaks.
Tagasi rongijaama kõndisime mööda promenaadi. Tuul oli väga tugev ja liiva tuiskas meile näkku.
Hotellis läksin tüdrukute tuppa ning mängisin Anetega restorani ning seda mängu, kes kõige esimesena naerma hakkab. Käisime poes ja sõime jäätist. Emme, Heli ning Marleene jõudsid hilja tagasi, sest nad käisid poodides.
Kui teised tüdrukud tagasi jõudsid mängisin Anete ja Marleenega peitust. Anete peitis mind patjade alla ning Marleenel oli väga raske mind leida, sest tal läks otsimisega nii kaua.
Õhtul läksime hoopis hotelli restorani sööma, poisid ei tulnud. Sealne toit oli maitsev, kuid üpriski sama, mis tavalise õhtusöögi ajal. Pärast seda läksin Marleene ning Anetega nende tuppa ja vaatasime telekat.
21:30 läksime venitama. Täna õhtuseks magustoiduks oli hundiratas.
